Jalgratas 1920. aastatel
Nii nagu kogu maailmas, elavnes Eestiski 1920. aastatel jalgratta kasutus igapäevase sõiduvahendina. Autode massilise levikuni jäi tollal veel mitu head kümnendit, rong igale poole ei viinud ning hobutransport oli kohmakas ja aeglane. Juba sõja eel Euroopas üsna suured mahud saavutanud jalgrattatööstus arenes veelgi ning tootmismahud kasvasid paljudes (kümnetes) kordades. Suuremate Saksa ja Inglise jalgrattatootjate kogutoodang lähenes sellal miljonile või isegi ületas selle. Eestis oli areng küll veidi tagasihoidlikum. Näiteks 1921. aastal – esimesel Eesti Vabadussõja lõpetanud Tartu Rahu järgsel täispikal aastal − registreeriti 5130 jalgratast, mis tegi keskmiselt ühe jalgratta kahesaja inimese kohta.
Eestisse jõudis tollal peamiselt Saksa ja Inglise päritolu rattaid – Esimese maailmasõja eel levinud USA rattaid siia tollal praktiliselt enam ei imporditud. Väiksemal määral levisid ka mõned Rootsi, Taani, Prantsuse ja Läti jalgrattamargid.
Kuna tollane Eesti Vabariigi poliitika oli arendada kodumaist tööstust, kehtisid imporditud jalgratastele küllaltki suured tollimaksud, mis muutsid jalgratta kalliks. Seetõttu jäi jalgrataste levik Lääne-Euroopaga võrreldes siiski oluliselt väiksemaks, igasse talusse-peresse toona jalgratas kaugeltki ei jõudnud. 1920. aastatel maksis ratas tüüpiliselt töölise mitme kuu palga – ca 20-25 tuhat marka ehk peale 1928. aasta rahareformi 200-250 krooni.
1920. aastate ratas meenutas konstruktiivselt suuresti 1910. aastate oma. Lõplikult olid (vähemalt siinsel turul) kohanenud jalgrattad, millede rattamõõt oli 28 tolli. Tollal (nagu ka 1930. aastatel) olid enamikel siinsetel jalgratastel rantäärisega (ingl. k. beaded edges) rehvid, samal ajal kui mujal maailmas hakkasid järjest enam levima traatäärisega rehvid. Rantrehvidele mõeldud veljed olid 1920. aastatel enamikus lamedapõhjalised. Kettidest olid tollal levinud nii ½" sammuga kett (mis jäi 1930.-70. aastatel pea ainustandardiks), selle kõrval kasutati palju aga ka pikasammulist (5/8" sammuga) ketti.
Erinevalt Lääne-Euroopast olid siinsetel ratastel kindlasti levinud porilauad, sest enamik teid olid väljaspool suurlinnu sillutamata ning sageli märjad ja porised. 1920. aastatel (nagu 1910. aastatelgi) lõppes esiporilaud tavaliselt ära esikahvli juures ega ei ulatunud oma esiotsaga sellest ettepoole. Porilauad olid tollal (erinevalt 1930. aastatest) tavaliselt väga kitsad ning tüüpiliselt lihtsa kumera profiiliga (mis jäi nt Läti ratastel kasutusse kuni 1950. aastate keskpaigani). Pakiraam, mis Lääne-Euroopas oli tavaliselt lisavarustuses, kippus siinmail muutuma põhivarustuseks, sest sageli veeti jalgratastega mingeid kaupu (või koguni pakiraamil teist inimest). Kui jalgratast polnud pakiraamiga varustatud tehases, tehti seda tavaliselt siinse edasimüüja juures või (küla)poes.
1920. aastatel juurdusid ka siinsete jalgrataste põhierinevused Lääne-Euroopas kasutatud jalgrattast, mis jäid põhijoontes (sh importrataste osas) kehtima kuni 1940. aastani. Kui Lääne-Euroopas levisid laialdaselt värvitud veljed-porilauad, siis siinne turg hakkas millegipärast eelistama nikeldatud (alates 1930. aastatest ka kroomitud) velgi-porilaudu. Sageli kaunistati need keskel asuva laia värvitriibuga, mille mõlemas servas asus kitsam teist värvi triip. Erinevus oli ka raami värvis – kui Lääne-Euroopas olid levinud igat värvi jalgrattad, siis siinne turg eelistas klassikaliselt musta raami, mis tavaliselt oli küll kaunistatud peenikeste ehistriipudega (sageli paaristriipudega).
1920. aastate lõpul teadvustas enamik Eesti turule jalgrataste eksportijaid (Saksamaa Inglismaa, Taani ja Rootsi jalgrattavalmistajaid) neid erisusi, mistõttu Eesti turu jaoks valmistatud jalgrattapartiid komplekteeriti teiste detailidega ning neile anti Lääne-Euroopa siseturu ratastest erinev välimus.
Inglise ratastel oli täiendavaks erisuseks veel tagaratta pidur. Kui Inglismaal käitati pidurit reeglina leistangil asuva hoovaga ning see mõjus kangide abil veljele, siis siin eelistati (poriste ja märgade teeolude tõttu) rummusiseseid pidureid.
Saksa ratastest olid tollal esindatud kõik suuremad tootjad: Dürkopp, Seidel&Naumann (S&N), Wanderer, Diamant, Presto, Opel, Brennabor, Urania, NSU jt. Lisaks oli siinsel turul hulganisti väiksemate tootjate rattaid.
Inglise ratastest olid tollal esindatud nii väiksemad tootjad (Hercules, Sterling), kui ka mõned suured (nt Swift).
Taani rattaid imporditi peamiselt 1920. aastate päris lõpul mõne aasta jooksul, tuntuimad margid olid Grandios, Grand ja Marathon.
Peale nimetatud maade toodi 1920. aastatel väiksemas mahus sisse ka Rootsi ja Läti rattaid, kuid nende impordi kõrgaeg jäi 1930. aastatesse.
