Ämblik ehk kõrgratas
Et Karl Draisi leiutatud jooksurattast saaks tõepoolest jalgratas, tuli jalgadega maast hoo andmine asendada mingi tõhusama liikumapanemisviisiga. Loomulik viis oli sõiduk varustada jalgadaga vändatavate pedaalidega. Kui pedaalid lisati otse rattale, sai selleks rattaks olla paraku vaid esiratas, kuid väikesele esirattale lisatud pedaalid polnud praktilisel liikumisel just parim variant. Normaalse tempoga pedaalimisel sai niiviisi saavutada vaid üsna väikest kiirust, mis aga omakorda vähendas sõidu stabiilsust – teatavasti on suurel kiirusel jalgrattaga tasakaalu hoida palju parem kui väikesel.
1870. aasta paiku lahendati see probleem nii, et esiratas valmistati jooksurattaga võrreldes mitu korda suurem, samal ajal kui tagaratas muutus jälle oluliselt väiksemaks. See võimaldas pedaalid jätta siiski otse esirattale ning ühtlasi saavutada väntamisel sellist kiirust, mis ratta koos sõitjaga ka stabiilsena püsti hoiaks.
Nii sündis 19. sajandi lõpukümnendite üks levinumaid rattatüüpe – kõrgratas (saksa k. Hochrad, ingl k. penny-farthing), mida eesti keeles kutsuti ämblikuks. Erinevalt jooksurattast (ning muudest eellastest) olid selle rattad tavaliselt varustatud ka täiskummidest rehvidega.
Kõrgratas oli muuseas esimene rattatüüp, mida valmistati maailmas juba massiliselt. Nii tekkisid sellal esimesed jalgrattatehased, millede toodangu mahtu hakati mõõtma sadades ja tuhandetes.
Eestis kõrgrattaid teadaolevalt ei valmistatud, lähim tehas − Leutner ehk Rossia tehas – paiknes Riias. Küll aga jõudis siia kindlasti kümneid selliseid rattaid.
Kuigi kõrgrattaga sai siledal teel võtta ette juba võrdlemisi pikki stabiilseid sõite, oli see ometigi poolik lahendus. Kuna kõrgratta esiratas oli tavaliselt ligi inimesekõrgune, istus sõitja rattal üsnagi kõrgel ning rattale pealeminek ja sealt mahatulek olid küllaltki keerukad operatsioonid, mis kergelt võisid lõppeda kukkumisega. Eriti kriitiliseks osutus see juhtudel, kui oli vaja ruttu pidama saada (nt tihedas liikluses või muu ootamatu takistuse tekkimisel), seda kõrgratas aga ei võimaldanud. Nii vajas jalgratas stabiilseks liiklusvahendiks muutumiseks veel täiendavat arengut.
