Jalgratas 1900.-10. aastatel
1900. aastaks olid jalgrattad Eesti teedel-tänavatel (nagu ka mujal maailmas) muutunud juba sagedaseks nähtuseks. Tollane jalgratas nägi väliselt välja juba üsna kaasaegse ratta moodi (õigemini – 1970.-80. aastate meesterahvaratta moodi). 20. sajandi algusaastail juurdusid lõplikult 28-tollised rattad, torudest valmistatud terasraami põhikuju, nahkkattega ning tagant kahe vedruga sadul, kingade libisemist takistavad kummidega pedaalid jt konstruktiivsed elemendid, mis jäid pikki aastakümneid jalgrattaehituses standardiks.
Ka naisterahvaratta kahe kõvera toruga raami keskosa kuju (mis oli Eestis ainulevinud kuni 1940.-50. aastateni) kinnistus lõplikult just sellal. Paratamatult oli selline raam meesterahvaratta suletud raamist nõrgem ja raskem, aga kuna tollal kandsid naisterahvad eranditult seelikut, polnud mõeldav rattale pealetulek-mahaminek jala tagant üleviskamisega, vaid see tuli tõsta teisele poole raami üle madalamale viidud torude, millega pidi raamivalmistaja arvestama.
Kõrvuti importratastega (neid toodi enne Esimest Maailmasõda peamiselt sisse Saksamaalt, aga ka Inglismaalt, USAst ja mujalt) toodeti rattaid ka Vene Impeeriumis. Üheks suurimaks lähitootjaks oli Riias 1896. aastal Alexander Leutneri poolt asutatud jalgrattatehas Rossija, mis üsna pea kasvas Vene Impeeriumi suurimaks rattatootjaks. Ka Eestis oli palju kasutuses just selle tehase toodangut. Samuti oli siin palju Liepajas (Liibavis) valmistatud rattaid Liva. Saksa ratastest olid tollal levinuimad Gritzner, Kayser, Dürkopp jt. Väikesemahuline jalgrattatööstus oli tollal olemas ka Eestis.
Massilisse kasutusse Eestis jalgratas tollal siiski ei läinud, kuna ta oli küllaltki kallis. Tüüpiline jalgratas maksis tollal umbes 50-150 (kuld)rubla, mis oli enam kui pool lihttöölise aastapalka.
Kõrvuti sõiduvahendina hakati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul jalgratast kasutama ka spordi- ja võistlusvahendina. Tegelikult on kõik autode ja mootorrataste võidusõidud saanud alguse jalgrattavõistlustest. Ka Eestis hakati sellega tollal intensiivselt tegelema – ehitati mitmed trekid, korraldati võsitlusi jms. Tartus asutati juba 19. sajandi lõpul Jurjewi (selline oli tollal Tartu ametlik nimi) Jalgrattasõitjate selts, ka praegune suurim sportdiselts Kalev on 1901.a. asutatud just jalgrattasõitjate seltsina.
Kui 1910. aastatel oli tänavasõiduratta ja sportratta vahe veel üsna olematu (sageli seisnes erinevus vaid porilaudade puudumises), siis juba 1920.-30. aastatel lahknesid need jalgrattatüübid üksteisest oluliselt – tekkis spetsiaalne võistlusratas.
1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas võeti jalgratas mitmete riikide sõjaväes transpordivahendina kasutusse. Ilmusid keskelt kokkupandava raamiga jalgrattad ning Prantsusmaal leiutatud spetsiaalsed lühendatud raamiga sõjaväerattad (mark Peugeot, nn Gerard’i süsteem), kus sadul asus tagaratta kohal. Viimaseid kasutas muuseas ka Vene armee. Nii Saksa kui ka Vene armee rattaid jäi sõja lõppedes mingi kogus ka Eestisse.
