Ratta ajaluguKardaanveoga rattad

Kardaanveoga jalgrattad

Tegelikult polnud 1910. aastatel kettülekandega jalgratas sugugi ainuvalitsev rattatüüp. Nende kõrval valmistasid mitmed tootjad ka kardaanveoga jalgrattaid. Nendel ratastel asus üks hammasrattapaar väntade, teine aga tagaratta juures ning neid ühendas kahvli alumisse torusse peidetud võll

Iseäranis just enne 1920. aastaid valmistasid kardaanveoga jalgrattaid kettülekandega rataste kõrval mitmed tootjad. Kuigi esmapilgul oli selline konstruktsioon paljulubav (polnud ketti, kuhu võisid sõitja püksid vahele minna ning mida sinna sattunud mustus kulutas), olid sellel rattatüübil ometi mitmed puudused. Esmalt oli seda kettülekandega rattast palju töömahukam valmistada, sest raami kardaaniga piirnev osa oli väga keeruka kujuga ning liikuvaid tükke (hammasrattad, laagrid, võllid) oli väga palju. Teiseks avaldas kaks hammasülekannet väntamisel palju enam takistust kui kettülekanne. Seetõttu hiljemalt 1920. aastatel (üksikute tootjate korral ka hiljem) kardaanrataste valmistamisest loobuti ja keskenduti lõplikult kettülekandega ratastele. Mandri-Euroopas oli üks väheseid erandeid Saksa tootja Dürkopp, mis valmistas kardaanrattaid kuni 1930. aastateni. Friikide jaoks valmistatakse kardaanrattaid üliväikeses mahus tänaseni.

Eestis säilinud üksikud kardaanrattad on enamasti 20. sajandi alguse varajased eksemplarid, mis on tihtipeale ilma vabajooksuta.

 illustratsioon