Jalgrataste numbrimärgid

Alates jalgratta kasutuselevõtmisest transpordivahendina (19. sajandi lõpust) kuni 1960. aastateni kuulusid jalgrattad kohustuslikule registreerimisele – algul politseis, hiljem pikka aega aga kohalikus omavalituses. Registreerimist tõendas jalgrattale välja antud numbrimärk. Tavaliselt kinnitati see ratta tagaosale, mugav koht selleks oli sadula all tagakahvli ülemiste harude küljes. Samas on varasemal ajal – eriti enne 1930. aastaid – valmistatud ka esiratta mutri alla kinnitatavaid numbrimärke; harvemini (pms. 1910. aastatel) kinnitati numbrimärk ka  raami esiosa külge firmasildi juurde.

Esikinnitusega numbrimärgid olid tavaliselt kahekülgsed, st number asus neil mõlemal küljel. Vahel – nt 1920. aastate lõpul – anti rattale välja ka kaks numbrimärki, nagu autodelegi – tagumine kinnitamiseks sadula alla või pakiraamile, esimene aga esiratta mutri alla.

Numbrimärkide võltsimise vältimiseks olid nad tihtipeale lisaks värvimisele ka plekist välja stantsitud. Samas leidus ka üksnes värvitud numbrimärke, eriti varasematel aegadel (enne 1930. aastaid) ning osalt ka Teise maailmasõja aegsetel ja -järgsetel rasketel aegadel, kus stantsid puudusid.

Kuna Teise maailmasõja eelsel (ja ka vahetult järgsel) ajal tuli jalgrattamaks tasuda reeglina kord aastas, ühitati see numbrimärkide süsteemiga. Nii sai maksu tasumisel uue numbrimärgi, mis tuli vahetada igal aastal. Et tänavaliikluses oleks juba eemalt selgelt näha, kas jalgratturil on rattamaks tasutud või pole,  püüti eri aastate numbrimärgid kujundada erinevat värvi. Lisaks erinevale värvile oli sageli (reeglina alates 1930. aastatest) numbrimärgile kantud ka väjaandmise aastaarv – eriti oluline oli see siis, kui erinevate aastate numbrimärgid värvi osas üksteisest ei erinenud. Sageli lisandus sellele (ja numbrile endale) veel täht või tähepaar, mis tähistas maakonda, alates 1950. aasta haldusreformist aga rajooni, kus ratas oli registreeritud.

Muuseas kasutati sama tava  – maakonnakoode, numbrimärkide iga-aastast vahetamist, aastaarvu kandmist numbrimärgile ja erinevaid värvikombinatsioone –1930. aastatel  ka mootorrataste ning autode juures. Sõja järel (alates 1940. aastate teisest poolest) autodel- mootorratastel need tavad kadusid, jäädes jalgrataste juures aga teatud ajaks püsima – jalgrataste registreerimine polnud nõukogude ajal riiklikult reguleeritud, vaid jäi omavalitsuste teemaks.

1950.-60. aastatel igal aastal numbrimärke küll enam ei vahetatud, samuti  kadus ka jalgrattamaks. Säilisid numbrimärkidele kantud maakonnakoodid (peale 1950. aastate haldusreformi rajoonikoodid) ning aastaarvud. Jalgrataste registreerimiskohustus säilis sõja järel veel paar aastakümmet, muutudes 1960. aastate lõpul vabatahtlikuks. Veel 1970. aastatel ning 1980. aastate alguseski sai kohalikust Täitevkomiteest (nõukogudeaegseid kohalike omavalitsuste kontoreid kutsuti niiviisi) rattale registreerimistunnistuse koos numbrimärgiga, kuid see oli siis juba vabatahtlik.

Nii olid 1970. aastatel numbrimärkidega varustatud vaid vanemad rattad ning nende kandmise tava vaikselt kadus.