Naisterahvarataste kleidivõrgud

Naisterahva-jalgrataste tagaratta küljed varustati  varasemal ajal spetsiaalsete tekstiilist  valmistatud kaitsetega  – kleidivõrkudega – selleks, et pikk seelikusaba ei läheks sõites ratta vahele. Alt kinnitusid võrgud tavaliselt rattamutri juurde, ülaosas olid neil aga väikesed traatkonksud, mis käisid porilaua servas asuvatesse aukudesse.  Kõikide tolleaegsete naisterahvarataste tagaporilaua ääred olid võrkude kinnitamise võimaldamiseks augustatud juba tehases. Tihti kuulusid võrgud uue jalgratta ostmisel tehaskomplektsusesse, kuid kleidivõrke sai osta kauplustest ka lisaseadmena. Oli ju nende eluiga ratta intensiivsel kasutamisel palju lühem kui ülejäänud jalgratta eluiga.

Tavaliselt oli aukude arv porilaua äärtes standardne (ning ka võrgu küljes asuvate konksude arv), mis võimaldas lisaseadmena ostetud võrgud igale rattale külge monteerida. Samas on eri riikides ja ajastutel olnud kasutusel erinevaid standardeid. Kleidivõrgud ise olid kujundatud erinevates värvides ja erinevate keerukate mustritega, mis andsid tolleaegsetele jalgratastele välimuses palju juurde.

Sõja järel muutus kleidivõrkude kasutamine harvemaks – oma osa mängis siin pükste ja lühemate seelikute kasutuselevõtt. Paljud nõukogude jalgrattatootjad asendasid 1950. aastatel keerukad tekstiilvõrgud lihtsate kummiribadega, millede kimp kinnitus keskelt teljele ning teises otsas asuvad konksud käisid porilaua äärtes asuvatese aukudesse. N. Liidus oli Riia Jalgrattatehas viimane, mis jäi jalgrataste valmistamise lõpuni (1961) truuks klassikalistele mustrilistele kleidivõrkudele. 1970. aastatel (mõningatel lasteratastel ka 1980. aastatel) kadus selliste seelikukaitsete valmistamine ja kasutamine ning uusi naisterahvarattaid hakati valmistama tagaporilaudadega, millede servas augud puudusid (st võrku/kaitsekumme kinnitada ei saanud).