Vedrustus jalgratastel
Tihti arvatakse, et jalgratta esikahvli vedrustus on jalgratastel 20. sajandi lõpu leiutis. Tegelikult oli ta olemas juba 20. sajandi algul, kuigi massiliselt seda siis veel ei kasutatud. Küll aga olid 1920.-30. aastatel välja kujunenud kõik vedrustuse põhitüübid, mida kasutati küll vaid abimootoriga või eriotstarbelistel jalgratastel, samuti lisaseadmena.
Kõige tüüpilisem esikahvli vedrustamise viis oli asetada kogu kahvel ülaosas liigendile, lisades sellele vedrud. Liigendile võidi lisada kas tõmbele toimivad spiraalvedrud (asetati kahvli tahaossa, kasutati 1960. aastatel abimootoriga jalgratastel Gauja), survele toimivad spiraalvedrud (asetati kahvli esiossa, olid 1930. aastatel kasutusel abimootoreiga jalgratastel ja ka mõnedel tavalistel jalgratastel, nt Saare tehase Famosel) või kahvli külgedele paigutatud lehtvedrudepakid (kasutati 1930. aastatel lisaseadmena).
Lisaks oli võimalus lisada kahvli alaossa kas lühikesed õõtshoovad koos nendega kaasnevate vedrudega (kasutati 1950.-60. aastatel abimootoriga jalgrattal B-901) või pikad õõtshoovad koos pika välise vedruga (oli kasutusel 1930. aastatel tihti lisavarustusena, sageli valmistati ise).
1920.-30. aastatel kasutas Saksa jalgrattatootja Anker sirbikujulise vormiga vedruterasest kahvlit – nn sirpkahvlit (saksa k. Sichelgabel, Sichelrad), mis sõitmisel ise tervikuna veidi nõtkus.
Tagarattale vedrustuse lisamine oli varasematel kümnenditel keerulisem (pedaalivõlli ja tagarattavõlli vahekaugus pidi vedrutamisel jääma muutumatuks) ning neid lahendusi on kasutatud vaid üksikuid. Üsna töökindel lahendus on olnud kasutusel Saksa 1930. aastate rattal Super Elastic, kus tagakahvli ülemine haru puudus sootuks ning alumised kahvliharud olid valmistatud spetsiaalsest vedruterasest.
Kõik mainitud vedrustussüsteemid olid Eestis juba 1930. aastatel olemas, kuid vaid üksikute jalgrataste juures. Esikahvlivedrustuse kasutamine muutus massiliseks alles 1950. aastate lõpul seoses abimootoriga jalgratta ilmumisega.
