Eesti jalgrattatööstus enne Esimest maailmasõda

Erinevalt praegusest ajast oli Eestis 20. sajandi esimesel poolel olemas arvestatav omamaine jalgrattatööstus, mis ei jäänud valmistatavate rataste kvaliteedi ja ajakohasuse osas mingilgi moel alla import-tootjatele.

Enne 1880. Tollased algelised jalgrattad olid peamiselt tsirkuse- ja hobiesemed, mida transpordivahendina laiemalt ei kasutatud. Muuhulgas valmistati mitmeid nendest üksikkorras ja põlve otsas, sh ka Eestis; laiemat levikud nad ei saavutanud.

Kui jalgratas muutus alates 1880. aastatest arvestatavaks transpordivahendiks, käivitus 19.-20. sajandi vahetuse paiku ka omamaine jalgrattatööstus. Suurimaks tollaseks tootjaks oli Tallinnas tegutsenud John Schümann, kelle jalgrattaid Matador müüdi lisaks kohalikule turule muuseas menukalt ka Moskvas, Peterburis  ja mitmel pool mujal Vene impeeriumis ning keda võis pidada  üsna arvestatavaks tootjaks. Schümann tootis rattaid aastatel 1897-1905, mil siinsele (Vene Impeeriumi) turule tulid  teised ja suuremad tootjad, mistõttu polnud  rattaid toota enam rentaabel.

Väiksematest tollastest – peamiselt 1900-14 tegutsenud – rattavalmistajatest tuleks mainida A. Rammo't ja Fr. Nicolai'd Tallinnas, Karl Gustav Reinhold'i, Ed. Kiwi ja Ed. Otsing'ut Tartus, Gustav Leetberg'i Rakveres (mark Wiru), P. Saretok'i Valgas jt. Kui palju need tootjad komplekteerisid rattad imporditud osadest ning kui palju valmistasid detaile ise, on praegu raske hinnata – tõenäoliselt toimus mõlemat.  Tõenöoline on, et vähemalt raamid ning muud lihtsamad osad valmistati paljudel juhtudel ise.

Sõdadeperioodil 1914-19 kohalikku jalgrattatootmist tõenäoliselt ei toimunud.