Eesti jalgrattatööstusEesti jalgrattatööstus 1935-41

Eesti jalgrattatööstus ajavahemikul 1935-41

1930. aastate teist poolt iseloomustas suurte kodumaiste jalgrattatootjate turule ilmumine. Tegelikult saab rääkida viiest suurtootjast, kuigi päris uued olid neist vaid kolm:

Tallinnas asunud ETK Metallitehased (ETK Jalgrattatehas), mis alustas ETK-le (Eesti Tarvitajate Keskühisusele) kuuluva  täiesti uue suurtootjana jalgrataste tootrmist 1937. aastal ning valmistas rattaid kuni 1940. aastani (võib-olla ka 1941 aastani). Tehase tuntuimad margid olid LUX, Eteka, Olympia, Original ning viimase veidi paremini varustatud variant Original Luxus. Kokku toodeti ETK poolt umbes kümme tuhat jalgratast.

Tallinnas asunud Endel Are Masinatehas (ARE Jalgrattatööstus), mis alustas selle nime all 1938. aastal, kui raadiovabrikant Endel Are osatis ära varasema August Kalde jalgrattatööstuse. ARE valmistatud jalgrattamargid olid ARE Tehased, Alfa, Sport, Kiir, Siirius, Titaan, Kotkas ja Kalju. Kuna tegu oli eraettevõttega, natsionaliseeriti see nõukogude ajal 1940. aastal ja nimetati ümber jalgrattatööstuseks Kiir, mis peatselt pandi ka kokku natsionaliseeritud Otto Saare  jalgrattatööstusega. Sõja eel (kindlasti kuni 1940.a., võib-olla aga ka kuni 1941.a. valmistas ARE kindlasti kolm tuhat ratast või isegi rohkem.

Tallinnas asuv Otto Saare Metallitööstus ( Saar & Ko. Jalgrattatööstus), mis hakkas jalgrataste impordi ja lihtlabase kokkupaneku asemel jalgrattaid (sh nende olulisi osi) tootma 1935. aasta paiku, mida võib lugeda ka suuremahulise tööstuse alguseks. Peamised toodetud margid olid REX, Original ja Baltic. Huvitav on märkida, et 1940. aastal evitati Saare tehases peale porilaudade ja velgede valmistamise ka esi- ja tagarummude valmistamine. Tagarummu  (Torpedo koopia) tootmine saadi käima küll alles peale natsionaliseerimist, mistõttu ta kandis nimetust SÄDE. Sel perioodil valmistati tehases ka jalgrattaid Famos, mis olid varustatud vedustusega esikahvliga – meie ebatasastel teedel oli see tegelikult vajalik lisaseade.

1940. aasta natsionaliseerimise järel sai tehase uueks  nimeks Säde ja tehas liideti endise ARE rattatehasega. Enne sõjategevuse algamist (1941.a. juunit) toodeti ligi kümme tuhat jalgratast.

Tartus asuv Karl Gustav Reinholdi jalgrattatööstus, mis tegutses väiketöökojana juba 1920. aastatel. Suurememahulist tootmist alustati millalgi 1930. aastatel. Reinholdi varasem toodang kandis ajastule tüüpiliselt välismaiseid (inglise) nimesid – World Eagle, Columbus, Niagara, Lion Cycle, Imperator jt. 1930. aastate teise poole üheks valmistatuimaks mudeliks oli aga juba eestipärase nimetusega Ilmarine. Sellist suuremahulist detailide tootmist nagu oli ETK ja Saare rattatehastes, Reinholdi tehases vast siiski ei olnud ning enamik detaile imporditi. Tootmismaht  pole kahjuks teada, kuid hinnanguliselt võis ta mõne tuhandeni küündida.

Omapärased lood on Rudolf Niiboga – pole täielikult selge, kas ta oli jalgrattakaupmees või tööstus. Tema tuntuimat marki – nimest tuletatud jalgratast Rudoni – valmistati suhteliselt palju alates 1928. aastast kuni 1940. aastani. Ratta omapäraks olid raami esiosa kiirekujulised tugevdused, mille Niibo patrenteeris mh. nii Eesti kui ka Läti patendiametis, rattale dekoratiivsuse andmiseks olid need ka nikeldatud.

Niiboga oli seotud ka rattamark Livonia, samuti müüs ta Latvellot (tõenäoliselt piraat-Latvellot, millel on Livoniaga nt mitmeid konstruktiivseid sarnasusi)

Kahjuks pole teada, kus võis asuda Niibo jalgrattatööstus – võib-olla  seda polnudki ning ta importis rattad partiidena teistelt töökodadelt, kes eelistasid jääda anonüümseks. On ka võimalik, et ta tellis rattad partiidena (arvestades tollipoliitikat rattaosadena rattapartii tarbeks) välismaistelt tootjatelt, varustades need oma siltidega.

Ülejäänud Eesti rattatootjad võib liigitada väiketootjate alla.  Tallinnas olid niisugused näiteks  August Küttim (rattamargid Dollar U.S.A., Idrott, Royal, L.B.C., Paladin jt) ja  Alex. Laur. Tartus tegelesid jalgrataste tootmisega Ed. Otsing (1936 võttis firma üle Julius Müller), K. Paurson, K. Pehka, P. Lesta ja Ed. Paabu. Pärnus valmistasid rattaid  J.Neemann (hiljem eestistatuna Neem), J. Reinson ja Chr. Sarapuu (mark The Esto); Kuressaares Vold. Seeberg; Viljandis Juhan Suits; Rakveres Gustav Leetberg (mark Viru). Tõenäoliselt tegelesid kõik ülalmainitud firmad (ja lisaks kindlasti veel hulk mainimata ettevõtteid) jalgrataste kokkumonteerimisega imporditud detailidest nagu 1920. aastatelgi. Usutavasti oli selliseid ettevõtjaid, kes muu (metalli)kauba kõrval valmistasid aastas muuhulgas mõned või mõnekümned jalgrattad sadakond või enamgi – tollane Eesti põhines ju väiketööstusel.

Lisaks valmistasid kolmerattalisi kaubaveojalgrattaid Tallinnas nii Vold. Laanbergi töökoda, E.Ööpik'u töökoda (mark Edda), Evald Purkin'i töökoda  kui ka Saare rattatehas.

illustratsioon