Eesti jalgrattatööstus ajavahemikul 1920-35
Iseseisvunud Eestis algas 1920. aastatel kohalik jalgrattatööstus arvukate väiketootjatega. Suuresti tegelesid nad vaid rataste komplekteerimisega importosadest. Sellise olukorra tekitas noore Eesti Vabariigi välismajanduspoliitika, kus valmiskujul imporditud jalgratastele (nagu ka muudele valmis tarbekaupadele) oli kehtestaud kõrge tollimaks, sissetoodud jalgrattaosadel (mida polnud reaalne kohapeal toota), oli aga maks märgatavalt väiksem. Sellega loodeti elavdada – ja elavdatigi – kohalikku tööstust, sh jalgrattatööstust.
1920. aastatel olid Eestis populaarsed välismaised (eriti aga Inglismaal valmistatud) jalgrattad, mida peeti kohapealsest toodangust tunduvalt kvaliteetsemaks. Seetõttu püüdsid kohalikud tootjad ratta päritolu igati peita, reklaamides oma toodangut tihti välismaisena. Kohapeal kokkupandud ratastele pandi tihtipeale kõlavad võõrkeelsed margid nagu "Columbus", "Dollar U.S.A.", "Royal", "Paladin", "Indian/I.N.D." jt. Kuna kirju kandvad sõlmed olid niikuinii imporditud, siis enamjaolt õnnestus ratas ka importratta pähe maha müüa, sest objektiivne võrdlusvõimalus tollasel ostjal reeglina puudus. Vahel tehti selliste rataste komplekteerimisel ja nime andmisel küll ka lapsikuid vigu – näiteks valmistati "Prantsuse" rattale silt "FRANCE. Made in French", kus ilmselge kirjaviga pidi vähemalt haritud ostjale andma teavet ratta tegelikust päritolust.
Tegelikult ega mainitud rattad importratastest kvaliteedilt tihti ei erinenudki, sest pandi nad kokku ju imporditud detailidest. Sageli tabasid väiketootjad juba esimeste partiide kokkupanekul, millised jalgrattad ja -osad siinsele tarbijale sobisid ja millised mitte. Olid ju väljakutsed Eesti teedel kasutatavate jalgratastele mitmeti suuremad kui Lääne-Euroopa tootjatele – kui seal oli enamik teid 1920.-30. aastatel sillutatud, siis Eestis andsid (eriti maapiirkondades) tollal tooni veel porised, ebatasased ning sageli raskelt läbitavad teed. Need nõudsid vastupidavamaid sõlmi ning näiteks selliseid pidurisüsteeme, mis toimiksid ja veest ja porist hoolimata. Samas polnud ostja 1920. aastatel kuidagi kaitstud ka selle eest, et külapoest ostetud või tellitud jalgratas polnud esimese ettejuhtuva väiketootja proovieksemplar, kus mõned detailid polnud piisava tugevusega, kasutatud oli Eestile sobimatuid sõlmi (nt veljepidurit) või esines mingi muu puudus, mis vähegi arvestatavas mahus toimiva tootja korral oleks olnud olemata.
Lisaks kasutati tollal vahel ka nn "piraatlust" ehk välismaiste tuntud markide kopeerimist. Peamiselt tehti seda Läti rattatootjate tuntud markide arvelt. Kui Esimese maailmasõja eel oli üks siinseid tuntumaid jalgrattaid Leutneri tehase Rossija (tehas evakueeriti 1915.a Harkovisse), siis 1920. aastatel alustas Rossija jalgrataste tootmist August Panksepp. Panksepa ja Leutneri Rossijasid ei ühendanud peale nime ja veidi sarnase välimuse aga miski.
Veelgi markanstsem oli Latvellode lugu. Tegu oli 1920.-30. aastate Läti – Eesti lõunanaabri – ühe suurima jalgrattatootjaga, mille rattad olid nii Lätis kui ka naaberriikides tuntud oma vastupidavuse ja kvaliteedi poolest. Eestis valmistati "piraat-Latvellod", mis sarnanesid ehtsate Latvellodega vaid esmapilgul – kasutatud oli teisi detaile, silt oli teistsuguse kujundusega jms. Kuna tänini on säilinud üsna palju piraat-Latvellosid, oli nende tootmine küllaltki suuremahuline; paraku pole senini täpselt teada, kes Eesti tootjatest sellega täpselt tegeles.
Kuna 1920.-30. aastatel polnud (erinevalt kaasajast) kaubamärkide kaitstus veel reeglina rahvusvaheline, vaid riigipõhine, polnud selline tegevus seadusega otseses vastuolus.
Kohalike väiketootjate Läänt matkiv teguviis jätkus kuni 1930. aastate teise poole majadustõusuni.
