Jalgratas saab praeguse näo

Kõrgratta puudustest aitas üle saada kettülekande leiutamine. See võimaldas paigutada pedaalid eraldi võllile, kust  ülekande sai viia tagarattale nii, et  ühe pedaalitiiru ajal tegi ratas mitu tiiru, st normaalsel väntamisel sai arendada üsnagi mõistlikku kiirust. Nii sai jalgratta rattad muuta  jooksurattaga sarnaselt tagasi väikeseks ning sõitja sai istuda madalal. Kuna sellega välistati kõrgrattaga kaasnenud ohtlikud kukkumised, hakati ingliskeelses maailmas nimetama seda rattatüüpi ohutuks rattaks (ingl. k. safety bicycle) eristamaks seda kõrgrattast.

Kettülekande ilmumisele koos raami kuju muutumisega lisandus üsna pea veel neli olulist muutust:

• Leiutati täispumbatavad õhkrehvid (John Dunlop, 1888), mis vähendasid veeretakistust ning ebatasasel teel raputamist.
• Massilisse kasutusse läksid kuullaagrid (Saksamaal hakkas neid nt valmistama tehas Fichter&Sachs ehk F&S).
• Leiutati  vabajooks, mis võimaldas väntamise vaheaegadel jalgadel puhata lasta.
• Hakati massilisemalt kasutama mehaanilisi pidureid.

Need viis leiutist (koos kettülekandega) muutsidki jalgratta lihtsalt ja mugavalt kasutatavaks sõiduvahendiks. Sellal – umbes 1890-1900  − algaski maailmas jalgrataste massiline levik ning kõikidesse arenenud riikidesse tekkisid suured jalgrattatehased. Muuhulgas  levisid importjalgrattad senisest suuremas mahus ka Vene Impeeriumi arenenumates osades, sh ka Eestis.