Jalgrattalambid

Kuni 1930. aastateni olid ratastel  levinud karbiid- ehk gaasilambid. Need töötasid põhimõttel,  kaltsiumkarbiidi kokkupuutel veega tekkis atsetüleen – põlev gaas, mis tuli laterna klaasi taga asuva spetsiaalse düüsi – brenneri – juures süüdata. Karbiidilampide kasutamine oli seega mõnevõrra ebamugav, sest nõudis lampide täitmist karbiidi ja veega ning sellejärgset tule süütamist ning väljareguleerimist. Lampide kasutus võis tekitada väikese gaasiplahvatusegi.

Et karbiidlampi oli mõttekas hoida ratta küljes vaid selle kasutamise ajal, sai tollal lambi kergelt demonteerida – asetada leistangi läheduses asuvasse lambiklambrisse, mille kuju standardiseerus üle kogu Euroopa.

Veelgi varasemal ajal – 1890.-1910. aastatel – olid kasutusel ka pertooleumlambid ja küünal-lambid (selleks oli lihtsalt kinnisesse aknaga kambrisse paigutatud küünal), kuid nende levik oli Eestis väga väike.

1930. aastate keskpaigas hakkasid karbiidlampide kõrval levima ka dünamolambid, kus esiratta rehvilt käitatav dünamo tekitas pirni põlemiseks vajalikku elektrivoolu. Algul olid nad karbiidlampidest palju kallimad, kuid saavutasid 1930. aastate lõpul siiski massilise leviku, tõrjudes 1940. aastateks karbiidlambid kasutusest praktiliselt välja. Dünamolambid võimaldasid vabaneda karbiidlambi käitlemise kohmakusest, kuid põleva lambiga sõitmine oli dünamo ringiajamise tõttu veidi raskem. Seetõttu levisid 1930. aastate lõpus dünamolampide kõrval ka patareilambid, kus vool saadi lambi sisse käivast patareist. Mitmeid lampe sai käitada mõlemat moodi – nii patareilt kui ka dünamolt.