Kellad

Tavaline jalgrattakell, mis kinnitus leistangile ning oli käitatav nupust, oli olemas juba 20. sajandi päris alguses.  Selle tööpõhimõte  ja kinnitus – reeglina leistangi vasakule poolele – on jäänud muutumatuks tänaseni, kuigi 20. sajandi esimese poole kellad näevad välimuses välja veidi teistsugused.

Lisaks traditsioonilisele ühe kapsliga kellale on varasematel aegadel – iseäranis 1910.-20. aastatel – kasutatud aga ka muid lahendusi.  Mitmed kellad olid kahe kapsliga, helisedes kahehäälselt. Samuti olid levinud ka sellised kellad (pms. kahekapslilised), kus nupulevajutus pani kapslid kiiresti pöörlema, mistõttu kostis tavaliselt kellahelinast pikem ja tihedam tilin.

Veidi sarnane, kuid hoopiski põnevam lahendus oli panna kellakapslid pöörlema mitte nupu/hoova vajutusest, vaid esiratta veo pealt. Selline kell kinnitus reeglina esikahvlile ning oli käima tõmmatav leistangini ulatuvalt nöörilt, mis tõmbas kellakapslitele mõjuvad vasarad koos vastava ratta ja võlliga vastu esirehvi. Selline kell tegi tollase telefoni häälega sarnast väga kõva tirinat, mille valjus sõltus omakorda liikumiskiirusest. Seetõttu keelati niisugused kellad 1920. aastate lõpul Eesti liikluses ära kui hobuseid ärritavad.

Umbes sarnase ehitusega olid ka esirattalt käitavad sireenid, mis tegid samuti väga valju häält. Esirattalt käitavaid kelli ja sireeni sai jalgrattale paigaldada ainult vanatüübilise esiporilaua korral, mis ei ulatnud esikahvlist ettepoole – sellised porilauatüübid olid reeglina levinud kuni 1920. aastate lõpuni, hiljem aga mitte.

Lisaks kelladele pruugiti aeg-ajalt ka pasunaid. Tüüpiline kummipunniga pasun levis peamiselt küll autodel-mootorratastel, kuid väga sageli kasutati seda siiski ka jalgratastel.