Käigud jalgratastel

Ka käigud ilmusid jalgratastele juba 20. sajandi alguses, kuid Eestis kasutati neid enne 1950.-60. aastaid väga harva. Jalgrattale saab käike lisada kolmel erineval viisil.

• Käiguvahetus ketiga. Tagarattale (vahel lisaks ka pedaalipoolsele ketirattale) saab monteerida ühe ketiratta asemel mitu, suunates keti vajalikule ketirattale. Kaasajal on selline süsteem masslevinud, Eestisse ilmus ta suuremas mahus koos 1950. aastate Harkovi tehase matka- ja sportratastega. Tõenäoliselt olid siin aga juba 1930. aastate lõpus mõned jalgrattad, kus vastavad kolmest ketirattast koosnevad plokid olid lisatud tavalisele Torpedo vabajooksule. Selline süsteem oli välja töötatud juba 1920. aastatel, kuid väga vähe levinud).

• Käigukast pedaaliväntade juures. Sel korral pole vändad ühendatud ketirattaga otse, vaid nende vahel väntade juures asub (tavaliselt 2-3 käiku sisaldav) hammasratastega käigukast, mille lülitushoob on välja toodud raamile. Seda süsteemi kasutati mõnedel 1920.-50. aastate ratastel (nt Saksa päritolu Adleril), mõned sellised rattad on olnud sõja eel ka Eestis.

• Tagarummusisene käigukast. Üks rummusisene planetaar-hammasülekanne võimaldab realiseerida 2-3 käiku. Torpedo hakkas kahekäigulist tagarummu valmistama juba 1904. aastal (aasta peale tavalise vabajooksurummu patnenteerimist), kolmekäiguline tagarumm hakkas massilisemalt levima 1920.-30. aastatel. Eestis oli enne sõda selliseid jalgrattaid aga väga vähe – vaid Inglise päritolu Humbereid (koos kolmekäigulise B.S.A. käigukastiga) tuli 1920.-30. aastate vahetusel siia veidi arvestatavam partii, nii meeste- kui ka naisterattaid. Kahekäigulise Torpedo-rummuga rattaid oli Eestis sõja eel tõenäoliselt vaid ükskuid.

1940.-50. aastatel, mil rummusisesed käigukastid hakkasid maailmas massiliselt levima, oli Nõukogude Liit läänemaailmast eraldatud ning selliseid rattaid jõudis 1950.-70. aastatel Eestisse hinnanguliselt vaid paar tükki (tõen. meremeeste tooduna).