Jalgratas esimesel nõukogude perioodil ning Teises maailmasõjas
Teise maailmasõja algusperioodil (1940. aastal) aset leidnud Eesti annekteerimise järel N.Liitu lakkas rataste import Rootsist ja Inglismaalt. Kuni sõjategevuse algamiseni 1941.a. juunis N.Liidu ja Saksamaa vahel jätkus siinsete kohalike suuremate jalgrattatehaste töö, samuti jätkus ka jalgrataste import Saksamaalt. Samas langes sõja tõttu mitmete rattasõlmede kvaliteet − nt jalgrattatehases „Säde“ komplekteeriti mitmed rattad Torpedo asemel Centrix-vabajooksuga. Peale Eesti inkorporeerimist N.Liitu 1940.a. hakkas kaubanappus tunda andma ka ostjate jaoks − jalgrattaid ja nende osi polnud kauplustes enam niivõrd vabalt saada nagu sõjaeelsel ajal.
Reaalse sõjategevuse algus N.Liidu ja Saksamaa vahel juunis 1941 ning sakslaste kiire edasiliikumine tingis nõukogude võimu poolse evakueerumise, millega kaasnes eraisikute käes olevate transpordivahendite rekvireerimine. Kuigi enamjaolt rekvireeriti vaid autosid ja mootorrattaid, viidi nii mõneski paigas läbi ka jalgrataste rekvireerimist, iseäranis üliagarate kohalike aktivistide poolt.
Nii rekvireerimise kui ka selle kohta levivate juttude ajendil võeti nii mitmedki jalgrattad 1941.a. suvel osadeks lahti ning peideti ära. Nii mõnedki rattad jäidki sõja järel keeruliste aegade tõttu kokku panemata ning säilisid mõnel juhul (enamike) tükkidena praeguse ajani. Levisid ka jutud, et (sõjaväe tarbeks) rekvireeritakse vaid meesterahvarattaid, mistõttu nii mõnegi meesteratta raam lasti kohalikus külatöökojas kiirkorras naisterahvarattaks ümber keevitada-painutada, et ratast ennast säästa.
Koos 1941.a. juulis-augustis siiajõudnud Saksa vägedega jõudis Eestisse ka palju Saksa sõjaväerattaid (saksa k. Truppenrad). Nimelt kasutas Saksa sõjavägi Teise maailmasõja algusaastatel jalgratast vägagi intensiivselt ning 1939-41 valmistasid mitmed rattatehased − NSU, Wanderer, Express, Steyr jt – riigi tellimusel spetsiaalseid sõjaväerattaid. Enamik sõjaväerataste sõlmi-lahendusi olid identsed tsiviilratastega. Peamisteks erinevusteks olid peaaegu mattmust värv (koos galvaanika puudumisega), kergelt eemaldatav-pööratav leistang, unifitseeritud mõõtmed (tegid võimalikuks nende masskoguses transpordi ja detailide asendamise) ning valmistamisaasta leidumine sadulaalusel muhvil teisel pool raaminumbrit. Eriline oli ka Saksa sõjaväerataste lattrauast kokkuneeditud pakiraam (millesarnaseid küll sõja järel kohalikes töökodades praktilisuse tõttu tihti järele tehti).
Eesti oludes viitab üsna selgelt sõjaväerattale ka traatäärisega rehvidele mõeldud veljed, millede keskmine soon on järsuääreline. Sõja eel siinsetel ratastel sellist veljeprofiili praktiliselt ei kasutatud (küll olid aga sama profiiliga veljed aga sõjajärgsetel Saksa reparatsiooniratastel).
Tavalisest Saksa sõjaväerattast palju haruldasem on dessantratas, mida iseloomustab lisaks veel keskelt kokkuvolditav raam ning üks mahakeeratav pedaal − selline ratas pidi kokkupanduna mahtuma langevarjuri seljakotile.
Saksa sõjaväerattaid jäi sõja järel Eestisse massiliselt ning 1940.-50. aastatel võis neid väga sageli tänavapildis kohata. Samas polnud nende kasutuselevõtt kohalike elanike poolt 1940. aastate lõpul sugugi päris legaalne tegevus − ametlikult kuulus kogu Saksa sõjaväevarustus (sh jalgrattad) 1945.a. kapitulatsiooni järel N.Liidule, kuuludes seega konfiskeerimisele. Seetõttu eemaldati paljudelt sõjaväeratastelt eripärane leistang ja pakiraam, asendades need mingi tsiviilratta omadega, et ratta päritolu vilumatute silmade eest peita
Tsiviilkäibesse (kauplusse eraisikutele müümiseks) jõudis Saksa ajal − 1941-44 − imevähe rattaid ning neid müüdi erilubadega. Väikesed jalgrattatöökojad mingil määral küll töötasid, olles varustatud vanade varuosavarudega ning saades veidi ka uusi.
Küll aga jõudis Saksa ajal kohalikku korda pidava Omakaitse käsutusse märkimisväärne partii teenistusrattaid. Paljus sarnanesid need sõjaväerattaga, kuid kroomi asendamine värviga (ning paljudes kohtades ka kuumtsingi või oksüdatsiooniga) polnud seal mitte niivõrd sihilik, kui oli tingitud sõjaaegsest värvilise metalli puudusest, mida säästeti sõja vajadusteks.
Et teenistusrattad ei imbuks erakasutusse, pressiti nende raami esiossa selge kiri „Pol. Dienstrad“ (st politsei teenistusratas), samuti oli neil sadulaaluse muhvi teisel küljel tavaliselt aastaarv nagu sõjaväeratastelgi. Suur osa Eestisse jõudnud teenistusrattaid olid marki Baronia.
