Eriotstarbelised jalgrattad
Eesti tingimustes tuleb eriotstarbelisi jalgrattaid kajastades rääkida peamiselt kaubaveoratastest, raudteejalgratastest ja tandemitest.
Kaubaveoratas on mõeldud suuremate pakkide vedamiseks ning selle iseloomulikuks tunnuseks on suurendatud pakiraami − sageli lausa kaubakasti olemasolu. Varasmatel kümnenditel on kasutusel olnud peamiselt neli kaubajalgratta põhiskeemi.
- Pakiraam väikese esiratta kohal. Sellistel kaubaveoratastel on esiratas tagumisest tavaliselt tunduvalt väiksem (tihti 20") ning sageli jämedamate kodarate ja laiema rehviga. Madala esiratta kohal asub seal suur torudest pakiraam, mis ei ole kinnitatud mitte esikahvlile, vaid jäigalt rattaraamile. Eestis oli sõja eel levinud mitmete tootjate selliseid rattaid (Saksa päritolu Wanderer, Rootsi päritolu Husqvarna jt).
- Ees asuv kaherattaline kaubakast. Selline kaubaveoratas on kolmerattaline – ees asub (tavaliselt lehtvedrudele toetuv) kaubakast või platvorm, mille alla ulatub tagaosa raam. Kaubakäru keskosas asub tavaliselt ka pöörik – kaubakast on varustatud käepidemega ning seda saab tagaosa suhtes tervikuna keerata. Paljud sellised kaubaveorattad olid 1920.-30. aastatel imporditud Saksamaalt, kuid neid valmistasid 1930. aastate lõpul ka mitmed kohalikud ettevõtjad (Saar, Laanberg, Ööpik jt). Tavaliselt olid sellise kaubaveojalgratta rattad 26" mõõdus ning tavalisest jalgrattast jämedamate rehvide ja kodaratega.
- Long John.
Selle Taanis 1923. aastal väljatöötatud rattatüübi korral on raami esiosa tugevalt pikendatud ning tavalisest väiksem (tavaliselt 20") esiratas on leistangi juurest kaugele ette välja toodud ja ühendatud leistangiga varda abil. Leistangi ja esiratta vahel paikneval madala torul asub ruumikas kaubaplatvorm või –kast. Et sealne pikk ühest torust koosnev raam läbi ei painduks, on ta alt reeglina varustatud tugeva tõmmitsaga (analoogiliselt vanemate reisivagunite alusraamidega). Peamiselt valmistati selliseid rattaid 1920.-30. aastatel Taanis, väiksemas mahus ka Saksamaal. - Taga paikneva kaubaosaga kolmerattaline ratas. Sellise skeemiga kolmerattalised jalgrattad on levinud peamiselt Aasias − nii rikšadena (inimeste vedamiseks) kui ka kaubaveoratastena. Puuduvad andmed, et Eestis oleks sellise skeemiga jalgrattaid kunagi kaupade vedamiseks kasutatud. Põhjuseks oli arvatavasti keerukas veoskeem pedaalidelt tagarattale, mis vajas vahevõlli ja -laagreid
Raudteejalgratas. 1930. aastatel valmistati Eestis üksikkorras ja väikeseeriatena hulganisti raudteejalgrattaid, millega varustati toona enamik teemeistreid nii laiarööpmelistel (1524 mm) kui ka kitsarööpmelistel (750 mm) raudteedel. Torudest või karprauast (harvemini puidust) raamil valmistatud raudteejalgratas oli tüüpiliselt kolmerattaline, kaks ratast (ja nende kohal asunud sõitja) toetusid ühele rööpale, kolmas ratas aga vastasrööpale. Et raudteejalgratta rattad püsiksid rööpa peal, olid nende mõlemad servad varustatud äärikuga, mis jäid sõitmisel rööpa külgedele.
Tandemid valmistati Eestis reeglina üksikkkorras tavalise jalgratta raamidest, ühendades kahe jalgratta raamid. Tehases valmistatud aastakümnetevanuseid tandemeid on Eestis olnud (ja säilinud) vaid üksikuid.
