Abimootoriga jalgrattad
1950. aastad olid Eestis ka abimootoriga jalgrataste massilise leviku ajad. Lääne-Euroopas oli nende kuldaeg olnud veidi varem − vahetult peale sõda −, hakates 1950. aastate teiseks pooleks (siinse D-mootori masstootmise alguseks) juba lõppema.
Kuigi jalgratatstele monteeritavaid väikeseid abimootoreid liikus siin teatud mahus juba 1920.-30. aastatel (raami keskossa või pakiraamile paigutatav ILO F60, esiratta rummuga ühes tükis valmistatud ÖWA jt mudelid), algas nende suurem kasutus Eestis alles 1950. aastatel.
1950. aastate alguses imporditi Eestisse hulk partiisid Ida-Saksamaal valmistatud MAW-abimootoreid (sõjaeelse Victoria-abimootori koopia), mis kinnitusid tagaratta kõrvale kahvli külge. N.Liidus endas valmistati sellal raami alla kinnitatavaid Irtõš-abimootoreid (sõjaeelse Saksa ILO F48 koopia), mis vedasid tagaratast rehvile mõjuva kummirulliga. Siinsete poriste teede tõttu oli selline veoskeem aga võrdlemisi ebaefektiivne, toimides laitmatult vaid kuiva ilma korral.
1957. aastal alustati Leningradis D4-abimootori masstootmist, mis kinnitus raami vahele. See mootoritüüp muutus kiiresti ülipopulaarseks – seda nii õnnestunud konstruktsiooni kui ma massilise tootmismahu tõttu. Kuna tavalise jalgratta raamile paigutatuna raputas see sõiduk vedrustuse puudumise ja kitsaste rehvide tõttu sõitjat tublisti, sai sellega varustatud jalgratas Eestis rahvasuus kiiresti hüüdnime sääreväristaja (leg's shaker), mis säilis D-mootoriga sõidukite üldnimetusena kuni 1980.-90. aastateni (nõukogude perioodi lõpuni).
Kui esimesed D4 mootorid toodeti paigutamiseks tavalisele jalgrattale, siis 1950. aastate lõpul hakati samu mootorid paigutama veidi tugevdatud jalgratta-alusele juba tehases ning müüma komplektsete sõidukitena. 28" rattad asendusid seal laiemate kummidega varustatud 26" ratastega, esikahvlile ilmus vedrustus (mõnedel mudelitel üles, mõnedel alla), raam muutus madalamaks jms. N.Liidu mitmetes tehastes olid 1950.-60. aastate vahetuse paiku levinud seesugused mudelid B-901 ja B-902. Riia tehases oli niisuguse mudeli eelmudeliks Riga-18 (mis tegelikult oli küll Riga-16-le paigutatud D4 mootor, mille alusraamis oli paar ükiskut erinevust), spetsiaalse abimootoriga jalgratta Gauja (millel oli lisaks sobivale konstruktsioonile ka väga õnnestunud voolujooneline välimus) seeriatootmisega alustati 1960. aastate algul. Gaujade masstootmine lõpetas 1961.a. muuhulgas Riia tehases ka traditsioonilise jalgrattatootmise – plaanimajanduslikus N.Liidus otsustati, et sisepiirkondadest palju arenenumas ja lääneliku ajalooga Lätis tuleb keskenduda vaid keerukamale tootele ning tavalisi jalgrattaid suudavad valmistada ka N.Liidu teised tehased.
1960. aastate lõpul hakati "sääreväristajaid" tootma veelgi jämedamate ratastega ja tugevamatel alustel, mis meenutasid rohkem mopeede kui jalgrattaid – seetõttu võib seda ajajärku lugeda abimootoriga jalgratta ajastu lõpuks.
