Jalgratas 1950. aastatel
1950. aastate algul saavutas suuremad tootmismahud Riia jalgrattatehas Sarkana Zvaigzne (läti k. Punane Täht), mis oli ümber kohandatud sõjaeelsest Erenepreisi tehasest. Kuna Läti oli sarnaselt Eestile Teise maailmasõja sündmuste käigus inkorporeeritud N.Liitu, muutus Riia sõja järel Eestile lähimaks N.Liidu linnaks, kus asus suuremahuline jalgrattatööstus. Reparatsioonirataste saabumise lõppedes Saksamaalt (umbes 1953-54) olid siinses kaubandusvõrgus müüdud rattad peamiselt just Riia tehase toodang.
Tollane Riia tehase meesterattamudel Riga-10 ja naisterattamudel Riga-20 said üsna laia leviku osaliseks. Konstruktiivselt põhinesid nad nii sõjaeelse Erenpreisi tehase traditsioonidel kui ka parimatele sõjaeelsete ning reparatsioonirataste mudelite jäljendustel. Riia jalgrataste kvaliteet oli 1950. aastatel ülejäänud N.Liidu jalgrattatehaste omadest palju kõrgem, jäädes sõjaeelsetele küll märgatavalt alla. Riia oli N.Liidus ka ainus jalgrattatehas, mis töötas välja omaenda mudelid, mitte ei kohandanud tootmisse N.Liidus standardina kehtinud tüüpmudeleid, nagu tegid teised tehased.
Kui 1958. aastal Riia tehase jalgrattaid veidi moderniseeriti (uus meesterahvaratas kandis mudelitähist Riga-16 ja naisterahvaratas Riga-26), suurenesid nii tootmismaht kui ka rataste populaarsis veelgi. 1950. aastate lõpul andsid Riia jalgrattad siinses tee- ja tänavapildis sõjaeelsete rataste kõrval juba märgatavat tooni. Riia tehase rattad olid kujundatud meeldivates mustades, sinistes, rohelistes või punastes toonides; leidus nii värvitud kui ka kroomitud porilaudade-velgedega variante. Ainsana N.Liidus varustati Riia tehase jalgrattad nägusate kleidivõrkudega, mis meenutasid sõjaeelseid – mujal N.Liidus olid need asendatud lihtsamate kummidega.
Kahjuks jäi Riia tehase rataste müügi kõrgaeg ainult mõne aasta pikkuseks, sest tehas lõpetas 1961 jalgrataste valmistamise.
Väiksemas mahus saabus 1950. aastatel Eestisse ka teiste jalgrtattatehaste toodangut. Kvalteetseim neist oli Harkovi tehase toodang. Harkovi jalgrattatehas oli alguse saanud 1915. aastal Riiast Sise-Venemaale evakueeritud Leutneri (Leitneri) tehasest, muutudes kiiresti N.Liidu suurimaks jalgrattatehaseks. Harkovi tehas (nii nagu ka ZISi autotehas, Lvovi jalgrattatehas jt) valmistas tollal N.Liidus standardiks muudetud meesteratta tüüpmudelit B-110, mis põhines konstruktiivselt suuresti Saksa reparatsiooniratastel.
Huvitav on märkida, et kuigi 28" veljemõõt jäi jalgratastel valitsevaks ka läbi kogu nõukogude aja kuni 1980. aastate lõpuni, püüti naisterattaid 1950. aastatel sageli valmistada 26" veljemõõduga (tõen. Mifa reparatsioonirataste eeskujul). 1960. aastatel sellest rattamõõdust siiski loobuti, mistõttu selle järgi valmistatud jalgrattad jäid tihti rehvide puudumisel seisma või visati ära.
