Jalgratas sõja järel 1940. aastate lõpul

Teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks taas nõukogude anneksiooniga. Esimestel sõjajärgsetel aastatel – alates 1945 − polnud jalgratast nii vabalt saada kui 1930. aastatel. Alles 1950. aastate algul (seoses Riia jalgrattatehase masstootmise algusega) muutus jalgratas kauplustes kõigile soovijatele kättesaadavaks – tüüpiline (käikudeta) ratas jäi üldiselt vabalt kättesaadavaks kuni nõukogude aja lõpuni. Samas jäi jalgrattaosade – kord ühe detaili, kord aga teise detaili – kohatine nappus vahelduva eduga püsima kuni 1980. aastate lõpuni (nõukogude perioodi lõpuni).

Sõja järel käivitus Tallinnas väikeses mahus ka jalgrattatööstus „Säde“, kuid seda vaid mõneks aastaks. Sealne väga väikesearvuline toodang toodang reparatsioonirataste ja Riia tehases valmistatu kõrval olulist tooni ei andnud.

1946-53 olid siinsetes kauplustes müügil Saksamaalt pärit reparatsiooni-jalgrattad. Sõja kaotanud Saksamaa pidi nimelt tasuma Nõukogude Liidule suured sõjakahjud, mis paljus kaeti kaupadega, sh ka jalgratastega. Enamik siiajõudnud reparatsioonirattaid olid marki Diamant, kuigi vähemal määral olid esindatud ka Simson, Mifa ja Standard. Konstruktiivselt poolelt sarnanesid reparatsioonirattad sõjaeelsetega, kuigi kroomi oli sõjajärgse raske olukorra tõttu kasutatud veidi vähem ja osalt olid need rattad ka veidi ebakvaliteetsemad. Hilisematest nõukogude ratastest olid nad kvaliteedi osas aga kindlalt paremad, pidades korraliku hoolduse korral väheste remontidega vastu aastakümneid.

Muuhulgas oli Diamanti naisterahva reparatsiooniratas esimene sirgete torudega naisterahvaratas, mis Eestis laiemalt levis. Huvitav on märkida, et teatud osa reparatsioonirattaid turustati siinses kaubandusvõrgus ilma rehvideta, põhjuseks tõenäoliselt nende tootjapoolne nappus.

1950. aastate alguse reparatsioonirattad olid viimased Lääne-Euroopas toodetud jalgrattad, mis suuremas mahus Nõukogude Liitu (sh Eestisse) enne  nõukogude perioodi lõppu jõudsid. Nii arenesid alates 1950. aastate keskpaigast kuni 1980. aastate lõpuni  N.Liidu ning Lääne jalgrattatööstused erinevaid radu pidi –  sellal jõudsid siia vaid mõned üksikud (pms meremeeste toodud) Lääne-Euroopa jalgrattad.