Jalgratas 1930. aastatel
1930. aastate päris alguses – 1930. ja 1931. aastal – jätkus jalgrattaimpordis ja -kasutuses suuresti 1920. aastate tava. Sellele järgnes mitu aastat tõsist majanduskriisi, mil rattaid osteti ja imporditi 1920. aastatega võrreldes paljudes kordades vähem.
Nagu majanduses, algas ka jalgratta-asjanduses uus tõus umbes 1935. aasta paiku, ning see kestis tormilisena viis aastat kuni 1940. aastani ehk iseseisva Eesti Vabariigi kadumiseni. Tollal maksis jalgratas keskeltläbi 100-140 krooni, mis oli veidi enam kui ühe töölise kuupalk. Selline varasemast palju odavam hind viis jalgratta kasutamise tõepoolest massidesse. 1940. aasta paiku oli Eestis registreeritud üle 200 tuhande jalgratta − see teeb ühe jalgratta keskeltläbi viie tollase Eesti elaniku kohta. Puuduvad küll täpsed võrdlusandmed, kuid on tõenäoline, et 1935-40 rataste arv kolme- või isegi neljakordistus. Tänini säilinud sõjaeelsetest ratatstest (ja nende jäänustest) pärineb sellest ajastust aga koguni 80-90%.
Eriti leivnud olid jalgrattad tollal noorte seas, võimaldades muuhulgas oma küla ja naaberkülade pidude kõrval käia pidudel ka 10-30 km kaugusel. Polnud harvad ka juhused, kus jalgrattaga käidi igapäevaselt 5-10 km kaugusel tööl, iseäranis paikades, kuhu rajati suurtööstus (Kehra Sulfaattselluloositehas, Virumaa Põlevkivitööstus jt). Pikemaid (sageli mitmepäevaseid) jalgrattamatku võeti tihti ette aga sajakonna kilomeetri kaugusele ja kaugemalegi. Nii avardas jalgratas tollase põlvkonna maailmapilti, eriti neis piirkondades ja suundades, kus raudteed polnud ja kuhu tollal bussiliinid ei käinud.
1935-40 suurenes tunduvalt kodumaiste jalgrataste osakaal. Lisaks 1920. aastatel levinud väiketootjatele (mis tegutsesid edasi) tekkisid mitmed suurtootjad, milledest mõned (eeskätt ETK ja Saar) valmistasid ise ka mitmeid detaile – velgi, porilaudu, koonuseid, pedaale jms. Osa detaile (sadulad, vabajooksud jms) siiski importisid ka nemad. On tõenäoline, et 1930. aastate lõpus valmistati Eestis umbes veerand siin müüdud uutest jalgratastest. Näiteks on teada, et 1939. aasta esimese seitsme kuuga registreeriti siin 21 893 jalgratast, ning Eestis valmistati 1939.a. esimesel poolel umbes 6000 jalgratast.
Valdav osa imporditud jalgrattaid toodi 1930. aastatel Eestisse Saksamaalt (nagu 1920. aastatelgi), suuresti jäid samaks ka sealt imporditud jalgrattamargid (Dürkopp, Naumann, Wanderer, Presto, Diamant, Adler, Göricke jt).
Vast mõnevõrra vähem kui 1920. aastatel imporditi rattaid Inglismaalt, kuid siiski olid Inglise rattad 1930. aastatelgi siin üsna levinud. Tuntuimad tollased Inglise rattamargid olid 1930. aastatel Raleigh, Hercules, Royal Enfield, Phillips ja Sterling. Mitmed inglisepäraste nimedega rattad olid aga tollalgi kodukootud, sisaldades tõenäoliselt vast ainult importdetaile – nt I.N.D., L.B.C., The Lion Cycle jt. Igatahes kuni 1930. aastate teise pooleni (Rootsi rataste massilisema impordini) säilisid Inglise rattad ja rattadetailid rahva mälus tippkvaliteedi mõõdupuuna, mida jätkuvalt ihaldati.
Senisest rohkem imporditi 1930. aastate teisel poolel jalgrattaid Rootsist. Levinuimad Rootsi rattamargid olid tollal kõrgekvaliteedilised Husqvarna, Crescent, Vega ja Hermes, mis said 1930. aastate lõpul Inglise toodangu asemel üsna kiiresti tipp-jalgratta etaloniks. Nende kõrval levisid aga ka Rootsi rattamargid Wiklund, Scandia, Monark, Swalan jt. Muuhulgas varustati salatirohelist värvi Wiklundi sõjaväeratastega 1930. aastatel ka Eesti Kaitsevägi. Nende rataste peamine erinevus tsiviilrattast oli (lisaks värvitoonile ja galvaniseeritud osade puudumisele) leistangil asuvad klambrid koos nahkrihmadega sineli kinnitamiseks.
1930. aastate teisel poolel elavnes oluliselt ka jalgrataste import Lätist. Kui varem sattusid Läti rattad siia tihtipeale üksikkorras (ja sageli ka salakaubana, kus impordimaksudest kõrvale hiiliti, sest suuremahulise tootmise tõttu oli Lätis ratas odavam kui siin), siis nüüd hakati neid importima ka partiidena. Peamiselt oli siin levinud Läti kolme suurema rattatootja – Omega, Erenpreisi ja Latvello – toodang.
1930. aastate teise poole jalgratas erines 1920. aastate rattast nii mitmegi asjaolu poolest. Kitsad porilauad asendusid tihti laiematega, mis luksuslikumatel mudelitel ulatusid sageli veel laiendustena kahele poole ratast. Esiporilaud hakkas ulatuma ettepoole esikahvlit. Sageli kinnitati sinna lisaks veel kunstipärane porilauaembleem, mis oli ees asuva firmasildi kõrval jalgratta üks dekoratiivsemaid ja pilkupüüdvamaid elemente. Crescendil oli selleks embleemiks tüdrukuga kuusirp, Vegal indiaanlase pea, Hermesel Hermese pea, Dürkopil kunstipärane nool, Rudonil ja vanematel Baueritel lõvi, Phänomenil tammetõru koos lehega, ARE-l kaheosaline tiib, Diamandil poisi pea jne. Standardiks sai porilaua tagaosa varustamine helkuriga, mis veel 1920. aastate keskpaigas oli tihti vaid lisavarustuses.
5/8" sammuga kett oli tollal lõplikult hüljatud ja asendunud ½" sammuga ketiga, tihti kasutati ka tavalisest ketist laiemat ketti. Ka meesterattaid hakati järjest enam (iseäranis Rootsi, aga ka muude maade toodangu korral) varustama ketikaitsetega. Rootsi ratastel olid need tavaliselt valmistatud alumiiniumist ning varustatud kunstipäraste väljalõigetega, muutudes nii ratta üheks dekoratiivsemaks osaks.
Sadulaid valmistati 1930. aastatel järjest enam taga asuva kahe lihtsa vedru asemel topeltvedrudega, kus ülemine vedruosa töötas survele, alumine aga tõmbele. Luksuslikumaid mudeleid hakati varustama pehmete sadulakatetega − eriti levis see Rootsi ratastel, aga nt ka kodumaise ETK luksusmudelitel. ETK Original Luxuse üheks eripäraks oli aga hoopiski selline Lepper Corona sadul, mille tagaosas asus kõrvuti koguni neli vedru.
Rattaraame hakati 1930. aastatel järjest enam valmistama sisemuhvide asemel välismuhvidega, (üheks väheseks erandiks jäi Husqvarna). Rootsi ratastel kujundati raami esiosa välismuhvid tavaliselt veel dekoratiivsete mustriliste väljalõigetena, mis andsid rattale margipõhise omapära. Isaäranis just Saksa päritoluga ratastel levis raami esiosa värvimine põhivärvist (siinsetel ratastel – mustast) erinevates kirgates toonides; sageli kujundati see “kiirgavpea” (saksa k. Strahlenkopf) kiirekujulise motiivina ja marmoreeringuna.
Rootsi 1930. aastate rattaid iseloomustas eeltoodud elementidele lisaks sageli veel suur, kahe vedruga pakiraam ning porilaudade dekoratiivselt üleskeeratud tagaotsad. Rootsi rataste iseloomulikuks detailiks oli muuhulgas ka keskvõlli ja väntade valmistamine tervikuna ühes tükis, mis vähendas kapriissete sõlmede arvu (seda süsteemi kasutati Rootsis kuni 1970.-80. aastateni). Tollastel Rootsi ratastel olid tavaliselt ka roostevabad kodarad ning roostevabast terasest või värvilisest metallist leistangiotsad.
Kuni 1930. aastate lõpuni säilis ka juba 1920. aastatel juurdunud tava, kus suuremad välismaised tootjad valmistasid Eestisse müügiks mõeldud partiid siseturu ratastest teistsuguse komplektsuse ja välimusega. Jätkuvalt eelistati nikeldatud (alates 1930. aastate keskpaigast suuremate tootja korral juba ka kroomitud) detaile värvituile, mis esmajoones kehtis velgede-porilaudade korral. Kui valdav enamik selle ajastu Lääne-Euroopa siseturu rattaid olid värvitud velgede-porilaudadega, siis Eestis oli olukord risti vastupidine – vaid üksikutel siinsetel teedel sõitnud ratastel olid värvitud veljed-porilauad.
Reeglina valmistati siinsele turule mõeldud rattad ka 1930. aastatel rantäärisega rehvidega, samal ajal kui Lääne-Euroopas oli see standard 1930. aastate lõpul suuresti juba hüljatud. Samal ajal võeti aga rantrehvidele mõeldud velgede juures kasutusele Westwood (Wedgewood) tüüp, kus lameda veljepõhimiku asemel on veljel keskel sügav vagu, mis lisaks traatäärisega rehvi pealemonteerimise hõlbustamisele lisas veljele ka olulisel määral jäikust. Eriti oluline oli see siinsetel ebatasastel teedel sõites, kus vanatüübilised lamedapõhjalised veljed kippusid vägagi tihti kaheksasse minema. Rantäärisega rehvidele mõeldud Westwood-veljed olidki Eesti 1930. aastate rataste üks eripärasid − Lääne-Euroopas kohtas neid tollal väga harva, siin (ja muuhulgas ka lõunanaabrite juures Lätis) olid nad sõja eel kasutusel aga tõenäoliselt enam kui 95% uute jalgrataste juures.
Tollal Eestis sõitnud jalgratastel võis rantäärisega Westwoodist eristada veel lamedamate ääreosadega Inglise varianti (mis oli mõeldud veljele mõjuvale pidurile) ning sügavama profiiliga Saksa-Rootsi varianti (kus esiratta pidur tavaliselt rakendus rehvile). Tollastel Saksa ja Rootsi (ning ka Eesti) päritoluga ratastel oli tavaliselt 36 kodarat, samal ajal kui Inglise jalgratta tüüpiline esiratas sisaldas 32 ja tagaratas 40 kodarat. Muuhulgas olid ka enamik Perry vabajookse (Torpedo vabajooksu Inglise koopiad) mõeldud just 40 kodarale.
Eriti suurejoonelistena mõjusid 1930. aastate lõpul siinse turu jaoks spetsiaalselt valmistatud Rootsi kvaliteetrattad (Husqvarna, Vega, Crescent, Hermes). Rohke kvaliteetse kroomi kasutamine koos arvukate dekoratiivdetailidega − alumiiniumist väljalõigetega ketikaitsed, porilauaembleemid, raami esiosa figuraalsed välismuhvid, kunstipärased ketirattamustrid, üles painutatud porilaudade tagaosad jms – tegid neist välimuses kõige luksuslikumad rattad, mis läbi ajaloo Eestis üleüldse sõitnud on. Rootsis endas selliseid rattaid muuseas pole, sest sealse siseturu ratastel kasutati kroomi palju napimalt.
